2012. aastal Norras parvejuhi ja pääste koolitusel saadud kogemusi plaanisime 2013 aastal täiendada Austria mägijõgedel. Omades pikaajalist veespordi ja veematka kogemust, samuti mitmeid reaalseid päästmisjuhtumeid sõlmisin koostöö Päästeametiga, et koolitada päästjaid käituma ja päästma kärestikulisel voolaval veel. Koostasin selleks otstarbeks ka vastavad õppematerjalid ja 2013. aasta kevad algas Päästeameti Pärnu komando koolitamisega. 2013. aasta plaan nägi ette augustis Nelsoni klubilistega Austria mägijõgedel suure vee peal kogemuste hankimist kuid 3 nädalat enne väljasõitu teatasid Nelsonlased kahjuks et väljasõit jääb ära. Sellel aastal oli klubi skpirita koosseisus minemas mina, Olden ja Tarmo. Oldenile oleks see esimene selline jõe kogemus. Rääkides oma klubilistega selgus, et Olden ootas seda samuti väga aga Tarmo ohkas kergendatult - töögraafik oli liiga pingeline. Kuna 2 huvilist oli koos oli vaja leida üks või kaks veel et sõidukulu odavam tuleks. Üks sõber isegi tahtis tulla aga ei saanud uue töökoha tõttu nädalat puhkust ja teine leidis Hiiumaa laidude vahel midagi äkilisemat. Lõpuks rääkis Olden oma pika meresõidu staaziga sõbra nõusse. Ideaalis oli ka autojuht vajalik ja autojuhile pakkusime tasuta laevapiletid + auto bensiin - ainult toit ja telkimine oli vaja ise katta. Kokku saimegi siis 4 seiklejat - mina, Olden ja Indrek prouaga. Kuna poiss pole aasta aega enam aerutamisega tegelenud siis jätsin ohutuse huvides ta koju.
Kuhu siis nädalaks minna tekkis küsimus. Kui eelmise aasta Norra matka puhul olin turist kes tuli ja maksis mis nõuti siis seekord tuli kodutöö ise ära teha. Valida oli kas euroopa suund või üle lahe Norra. Kuna euroopa suund oli igal juhul vähemalt üle 2000km ning nädalast 4 päeva sõidule ei tahtnud kulutada ning Austrias oli veetase liigse vihma tõttu ohtlikult kõrge kaalusin Soome Taivalkoskit või siis Norrat, mõlemad ca 600-700km pluss laevasõit. Norra on laevasõidu poolest kallim aga igal juhul võimalusterohkem. Samuti polnud reisikaaslased seal veel käinud - mina aga küll. Sedasi tundus ka ohutum. Kuna ainult Sjoa tundus liiga vähe siis leidsin netist kaks kaarti. Ühe tellisin Inglismaalt http://playak.com/article.php?id=523 ja teise sai alla laadida http://www.norww.com/. Samuti oli oluline info veetaseme (vannstand Norra keeles) kohta: http://vannstand.appspot.com/.
Hea lihtne leht ja enne matka näitas Sjoa jõele low ehk madal mis eelmisel aastal ka meie jaoks piisavalt seiklusrikas oli.
Laevapiletitelt 150€uro säästmiseks ladusime 3 süsta lapiti puittaladele katusele kõrvuti. Siis mahtusime 1,9m kõrguspiirangu sisse. Laius tuli 2m - lubatud oli 2,5m. Pikkus 5m max. 4süsta puhul mõtlesin süstad kinnitada nagu taksikoera kõrvad 2tk küljele 2tk katusele. Kui ära minnes oli õhutemperatuur 28-29 kraadi siis mägede alguses oli taevas juba hall ja mägedes sadas paduvihma mis tähendas, et vesi tõuseb. Ööbida plaanisime kohalikus kajak campis, et kohtuda teiste sõitjatega ja saada neilt kogemusi. http://sjoakayakcamp.com/
Kohale jõudes selguski, et staatus low on peale 1 meetrist tõusu juba medium ja selle taseme juures Aseng osas 4 kategooria sektsioonis kommerts raftingut enam ei tehta, samas river guide book ütles et süstaga sõitmine on siiski võimalik. Meie Eesti roheliste grupiga ei tasunud seda võimalikkust muidugi proovima minna. Kohalikud ässad kes 5kategooria koskesid käisid sõitmas ütlesid et võivad minuga sinna minna kui mul on selge kiire ja kvaliteetne eskimopööre ja ma ei uju. Samuti vaadati 265liitrise mahuga riverunnerit kui mänguasja millega 3 kat paras on. 340 liitrise mahuga creeker olevat sobivaim riistapuu seal kulgemiseks.
Kui saabumise päeval ulatus vesi veemõõdu lati alumise otsani siis teisel päeval vesi tõusis veel 40cm. Seega otsustasin teha esimesena Otta jõel nn. family runi 2 kategooria lõigul, et Indrek saaks voolutunnetust ja saaksin aimu tema oskustest.
River guide book ütles, et peale hüdrojaama koske sisse ja autosillalt välja. Samas olid kaardil kõik ohtlikud ja huvitavd kohad peal ja kuna järgmise sillani midagi kaardile märgitud ei olnud siis järeldasin, et ohtlikku midagi ees ei ole ja võib edasi kulgeda. Üsna varsti hakkas aga paistma ca 300m vahutav lõik mida enne puude tagant ei märganud. Seal oli siis family run äkki läbi. Kaldalt luuret tehes selgus siiski sobiv trajektoor vältimaks suuri auke ja ka nn. chiken run ehk algaja rada. Läbisime selle kõik ümber minemata ja minu usk Indeku võimetesse suurenes. Lõpetuseks ta veel küsis: " Mida me siit jõelt otsime? Alguses on igav ja siis äkki õudne siis igav ja jälle õudne?" Tõin talle siis paralleeli - merel on kas kogu aeg igav või kogu aeg õudne (või hoopis lõbus?) jõel saab õudsest vähemalt puhata. Pealegi paneb see nn "õudne" ka vanainimesel jälle vere käima. Õhtu veetsime Sjoa jõel Amot 4+ kategooria lõigul luuret tehes.
Teisel päeval lubasin Indrekule - enam igavaid lõike pole. Sjoa veetase oli keskmine ja isegi slaalomiraja lõpp mis eelmine aasta oli sile vaga vesi lainetas hästi. Seal tuli ka esimene üllatus - üsna siledal lõigul otsustas Indrek end 8kraadises jõevees karastada ja lasi paadi ja aeru allavoolu. Ilma nn lehmasabata on sellistes tingimustes paadi päästmine suht keeruline ettevõtmine, seega mina võtsin paadi ja Olden aeru. Tuletades varustuse hindu meelde seda enam ei juhtunud (käest lastud varustus). Lõpuks jõudsime 3+kategooria kärestikuni nimega pesumasin. Eelmine aasta väikse veetasemega ei suutnud ma seda ilma ümber minemata kordagi läbida. Nüüd peale Võhandu maratoni playboatiga ja paljusid treeningkilomeetreid tahtis vana võlg klaarimist ja siis hakkasid asjad järjest valesti minema ja sain suurima ja keerulisima päästekogemuse. Inimesed ohus ei olnud kuid side puudulikkus ja teiste teadmatus mis minust sai käivitas koos jõel olnud välismaalastega suure otsingu operatsiooni mille tulemusel leidsime ka kaduma läinud sõiduvahendi üles.
Plaan nägi ette, et minuga midagi ei juhtu ja sõidan alla esimesena ning jään Oldenit alla turvama. Kui Olden on õnnelikult alla jõudnud siis Indrek sõidab viimase lõpu ja meie Oldeniga korjame Indreku asjad kokku kui vaja. Mina paadi ja Olden aeru. Esimese sõiduvea tegin ise ja ei saanud soovitud trajektoori hoitud. Olukorra päästmiseks võtsin enne kurvi paremkalda eddysse ja siis nägin teist viga - Olden ei oodanud minu alla jõudmist ära vaid oli mulle kohe järgnenud. Kuigi ta trajektoor oli parem kui mul sõitis ta lainesse liiga sisse ja sai surfitud otse esimesse koledasse "auku". Sellele järgnenud ümberminek viskas ta kohe teise alumisse "auku" millest ta ka kohe õnneks välja lendas aga kuna meelekindlus oli otsas järgnes ujumine ja mind ei olnud all ju ootamas. Sõitsin siis kurvis üle jõe ja vasakkalda eddysse ning sealt turvaliselt alla Oldenile järgi. Loomulikult ei jõudnud ma kaldale hõigata, et lähen Oldenile järgi ja Indrek ei tohiks ilma turvata alla sõita. Slaalomirajal nägin Oldenit kaldal jooksmas ja sain aru, et paat on alustanud teekonda Amot 4+kategooria kärestike suunas. Lootsin paadi kätte saada enne suurt S kurvi ja jõudsin ka paadile järgi kuid ei suutnud tagurpidi paadile konksu lainetes külge haakida ja läksin peale esimest kurvi kaldale ja tassisin üle kivihunniku paadi mööda. Ilma julgestuseta sõita kurvi kus vesi vastu kaljut pressib ei tundunud esimene kord üksi mõistlikuna. Edasi sõitsin sillani et silla alt väjla võtta. Võimsamad kärestikud jäid peale silda ja silla juures oli ka ronimist vähem. Enne silda esimene astang oli hõlpsalt läbitav aga teise astangu teises laines läksin ümber ja stopperisse lendasin sisse juba pea alaspidi. Peale eskimot sain kenasti enne silda vaiksesse eddysse ja tassisin kanjoni osa mööda maanteed mööda. Lägen on suur jõgi ja sõitsin siis mööda seda paadile järgi - kuigi paati näha enam polnud. Arvestasin kaotatud aega ja oma sõidukiirust. Proovisin ka telefonitsi ühendust autojuhiga kuid mitmed katsed näitasid levi puudumist ja jätkasin otsinguid. Lõpuks jõgi hargnes ja panin saarestikus paadist mööda. Mingi hetk mõlkus meelel juba hädaabi kõne sest kohalik võrk tõrkus mind ühendamast. Plaanisin hädaabisse teatada et minuga on kõik korras ja see info edastada mind otsivatele kaaslastele. Kui levi kätte sain ja autojuhile helistasin selgus, et paat on leitud parempoolsest lisaharust ja Indrek laskus pesumasina lõpu koos 4 eskimoga õnnelikult lõpuni. Peale seda kogemust otsustasin, et võtame edaspidi paadid alati viimase maantesilla all välja ja pesumasinat ei nuusuta enam, sest kõik olid juba peale minu ujunud.
Indrekule tuletasin meelde, et ujumisnorm on nüüd täis aga ujumisnormi peale panemisest ei tulnud midagi välja - ta suutis ikka iga päev korra erinevates kohtades ujuda - üks päev ka 2 korda. Mina aga sain iga kord jälle raskel maastikul päris päästmist harjutada. Eelviimase päeva õhtul käis ta poes MacGyver teipi toomas - see pidavat aitama. Ja tõepoolest - viimane päev laabus ilma ujumiseta.
Kolmanda päeva pealelõunal tegime automatka Riddersprangeti kanjonisse koske vaatama. Kosk mida 20 meest on proovinud ja süstaslaalomi Olümpjavõitja on ilma ujumiseta ainsana ära võtnud. Maaliline koht............
Neljandal päeval alustasime leebema osaga ülesvoolu ja kaldal asju pakkides saabusid jõe äärde ka poolakad kahe süstaga. Küsisin kas nad on siin enne sõitnud ja kuidas on lood kogemustega. Papa ütles, et poiss on veel algaja ja siin on neil esimene kord. Tegin ettepaneku grupid liita ja koos sõita nn. alpi stiilis. Alpi stiili tähendab edyyst edysse mitte otse ja täie pa..aga alla. Mina ees,ülejäänud vahel ja poolakast papa taga. Vaatasin kohe ka nende varustuse üle ja papal oli ka päästevarustus olemas - seega üks päästevõimekusega liige juures. Papa oli oma poisi pärast mures mina meie rohelise paadi pärast mis ikka ja jälle põhja ülespidi keerama tikkus. Poolakas sai ka meie rohelist paati korra päästa. Kui üritus õnnelikult läbi oli saanud olid poolakad nii õnnelikud, et tulid meiega grupipilti tegema ja kinkisid meile tänutäheks oma kohaliku kange likööri mis neil kaasas oli.
Kuna iga sõit võttis jõel peaaegu 2 tundi ja oli üsna kurnav siis pidasin mõistlikuks piirduda 1 sõiduga päevas. Kurnatuna oleks vigu võinud rohkem tekkida ja tagajärjed võiksid olla ootamatud.
Lembit Uudsemaa