BLOGI:

Slaalom

Süsta- ja kanuuslaalom (veel kasutatakse nimesid veeslaalom ja kärestikuslaalom), edaspidi lihtsalt slaalom, on üks kõige märjemaid spordialasid. Ala jõudis esimest korda olümpiale 1972. aastal Münchenis. Alates 1992. aasta Barcelona olümpiast kuulub slaalom püsivalt olümpiamängude kavva.

Võistlus seisneb jõele (või kanalile) märgitud raja võimalikult kiires ja veatus läbimises. Rada tähistatakse vee kohale riputatavate postide, mida nimetatakse väravateks, abil. Väravad on nummerdatud ning neid tuleb läbida etteantud järjekorras, ilma väravaposte puutumata.

Süsta ja kanuu erinevused.
Slaalomit sõidetakse nii süsta kui ka kanuuga (sellest ka lohisev nimetus süsta- ja kanuuslaalom, inglise keeles on spordiala nimetus canoe slalom, kuigi sõiduvahendid on kayak ja canoe). Mis neid kahte eristab? Lisaks ICFi reeglite järgsete mõõtude ja kaalude erinevusele, on peamised siiski kaks suurt erinevust: istumisasend ja kasutatav aer/mõla. Kui süstas istutakse ja edasi liikumiseks ning manööverdamiseks kasutatakse kahe labaga aeru, siis kanuus on sõitja põlvili ning tarvitatakse ühe labaga mõla.

Väljakutse
Selleks, et jõel sõitmine pakuks jätkuvalt väljakutseid ei ole vaja sõita järjest raskemaid ja ohtlikumaid jõgesid - piisab slaalomist. Slaalomiraja kiire ja nõetekohane läbimine nõuab oskusi, mida ei õpi isegi väga ohtlikke kärestikke läbides.  Kuid slaalomirajal õpitut saab 100%-liselt rakendada suuremate ja väiksemate kärestike läbimiseks. Seega on slaalom ideaalne "vahend" algajatele süstaga jõel sõitmise õpetamiseks. Ainus mida selle käigus ei õpi, on kõrgetest jugadest alla sõitmine, kuid see on eraldi ala, mille inglise keelne nimetus on creeking.

Kärestikuaerutamine
Lisaks slaalomile jaguneb vahutava vee peal sõitmine veel mitmeks erinevaks alaliigiks, näiteks (inglise keelsete nimedega): river running, creeking, playboating ehk freestyle, squirt boating).

Slaalomi reeglid